Teesid

Arne Merilai: Tetraeeder läbilõikes. Ene Mihkelsoni looming

Ene Mihkelson (21. oktoober 1944 – 20. september 2017) on tammsaarelik eepiline süvajutustaja ja liivilik tundlik mõttelüürik, kes on eesti kirjanduse ilmet jäädavalt muutnud. Tema üksteist vabavärsilist ja sisesiirdelist luuletuskogu koos kolme valikkoguga ning kestev romaanitõus „Matsi põhi“ (1983), „Kuju keset väljakut“ (1983), „Korter“ (1985), „Nime vaev“ (1994), „Ahasveeruse uni“ (2001) ning „Katkuhaud“ (2007) on rajanud uue, mihkelsonliku kõrgkirjanduse. See on nõudlik, tihedakoeline, täielikkuse tunnet taotlev sõnakunst, mille mureks on rahvus, tema isedus ja mälu.
Ene Mihkelsoni tsensuuritõrksa ja kindlate veenetega loomingu nähtavam tunnustamine algas koos Eesti Vabariigi taassünniga, mis vabastas ta nõukogudeaegse võõristuse varjust. Kuid öelda tema kohta vaid vastupanu- või „metsavennakirjanik“ on siiski vähe. Ta on kahekordne Juhan Liivi luuleauhinna laureaat (1994, 1999), saanud nii kultuurkapitali aastapreemia romaanide „Ahasveeruse uni“ ja „Katkuhaud“ eest kui ka Albu valla A. H. Tammsaare nimelise preemia. 2006. aastal omistas Viini Ülikool talle rahvusvaheliselt maineka Herderi auhinna, millega pärjatakse Kesk- ja Ida-Euroopa kultuuritegelasi. Luuletuskogu „Torn“ (2010) motiivil anti talle Balti Assamblee kirjanduspreemia ning Tartu Kultuurkapitali Gustav Suitsu stipendium. Kirjanik on Valgetähe IV klassi teenetemärgi kandja (2002) ja Tartu linna aukodanik (2013). 2015. aastal sai ta kultuuri riikliku elutööpreemia.
Jaan Krossi ja Mats Traadi epopöade järel sai Ene Mihkelsonist eesti kirjanduse juhtiv prosaist, kel mitmeid ühisjooni me teise suure naisautori Viivi Luigega. Tema süüviva sõnumi mõistmisel pakub tuge isikubibliograafiaga tõlgenduskogumik „Päevad on laused: Ene Mihkelson“ (2005). Assotsiatiivse ja lõheneva teadvusevooluga, meetodilt uuenduslik „raske lugemine“ „Ahasveeruse uni“ valiti 2006. aastal kirjandusteadlaste ja kriitikute poolt uue Eesti kõige olulisemaks romaaniks, mis ajastu vaimu ehedalt tabab. Järjest enam on tema loomingut hakatud tõlkima: Soomes, Lätis, Saksamaal... Tema pärandi eest asus hoolitsema Ene Mihkelsoni Selts, mis asutati 18. mail 2018 Tartus.


Tiina Ann Kirss: Elevandi uni. Mäletamisest ja unustamisest Ene Mihkelsoni proosas ja luules

Alates romaanist “Matsi põhi” (1983) on Ene Mihkelsoni proosa üheks põhihoovuseks olnud mäletamise töö ja vaev, ka selle kummituslik salapära ja ettearvamatus. Kirjandusuurijad (Eneken Laanes, Aija Sakova, Eva Rein jt) on osutanud nii traumaatilise mälu kujutamisele jutustaja kehaliste sümptomite ja unenägude kaudu kui ka väitnud, et igas romaanis on mälutöö modelleerimine pisut erineva kallaku ning tonaalsusega. Mäletamise töö ja vaev on lõputud, kuna otsing ei vii hauapaigani, kus saab kummardada ja meenutada, mälupaigaks jääb vaid mahapõletatud küla ning märkideta mets. Ühtlasi ei päädi mälukaevandamised koherentse looga, mis traumateooria puhul on oluline kui ravisiht ja tervenemise tunnus. Mihkelsoni romaanides puudub ka lepitus ja andeks andmise võimalus.
Jäljed vaevu mäletatud ning allasurutud minevikust, jõuline tõeotsing “Ahasveeruse unes” või tõejaht “Katkuhauas” annavad unustamisele paratamatult negatiivse märgi: see on haigus, mürgitus, ülekohus. Samas vajaksid unustamise nähtused ja selle tähendused Mihkelsoni romaanides lähemat vaatlust.
Käesolevas ettekandes küsin, kas “Matsi põhjas”, “Ahasveeruse unes” ja “Katkuhauas” rekonstrueeritavate minevikulugude mälusalved moodustavad Abrahami ja Toroki mõistes “krüpti”, mitte materjalimassiivi, vaid tühemikesõrestiku, mis on kõigile kolmele romaanile ühine? Kuidas see kontsept aitaks mõtestada mäletamise ja unustamise põimuvaid protsesse? Ettekande teises osas käsitlen mäletamise ja unustamise paradoksaalsuste ilminguid Ene Mihkelsoni luules.


Aigi Rahi-Tamm: Häälte püüdmise kunst: dialoogid elu ja ajaloo piiridel

Nõukogude ajastu lõppedes olime arvamusel, et viimaks on võimalik kõigest ausalt rääkima hakata. 30 aastat nõukogude minevikuga tegelemist tõendab, et kaugeltki mitte kõigest ei saa või ei taheta rääkida. Arusaamad elust Eesti NSVs on teinud kummalisi pöördeid kuni selleni, et valusate ajaloopeatükkide meeldetuletajaid on hurjutatud rahva liigse traumeerimise eest – kas lihtsam poleks olnut unustada ja selle üle vähem mõelda? Ene Mihkelsoni loomingu keskmeks on mineviku tundmaõppimine: tema enda sõnul „tosserdas ta juurelda inimhinge olemuse yle“, ja ta tegi seda ülima põhjalikkusega, millest ei puudunud ka ajalookonteksti detailne tundmaõppimine. Olukordade keerukus (eriti 1940.–50. aastatel), võimu mängud inimestega, teadmatuses hoidmine jpm lõhestas ühiskonda ja inimsuhteid, mille teadvustamiseks ei piisa arhiividokumentide lugemisest; minevikul on omadus mitmepalgelisel viisil kestma jääda ja end meelde tuletada. Kuidas möödanikust kinni püüda erinevaid „hääli“, näha „kattelugude“ taha või mõista „vaikust“? Ene Mihkelsoniga vestlesin nendel ja mitmetel teistel teemadel. Arutlegem nende üle.


Aija Sakova: Hüljatud ja ristilöödud. „Nime vaev”

Ene Mihkelsoni 1994. aastal ilmunud romaani „Nime vaev“ käsikiri kandis algselt pealkirja „Sõjast“. Käsikirja teised pealkirjavariandid olid „Reekviem elamata elule“ ja „Saja-aastane iseseisvussõda“. Tõepoolest on romaani üheks keskseks küsimuseks see, mida tähendab sündida sõja rusudele. Selles romaanis on vaatluse alla inimese ja aja suhted. Autor küsib sellele järele, mis on iga üksikisiku Kolgata tee, kust jookseb piir inimeseks olemise ja inimlikkuse kaotamise vahel (Muselmann’i küsimus) ning kuidas on ristilööduna olla. Kõik need teemad ja küsimusepüstitused on jõudnud hiljem ka romaanidesse „Ahasveeruse uni“ ja „Katkuhaud“, kuid on halastamatult esil juba selles 1980. aastate lõpus ja 1990. aastate alguses kirjutatud teoses.


Tanar Kirs: „Vast ainult üks meil on see päris hull”

Ettekandes käsitlen Ene Mihkelsoni ühte luuleteksti kogust „Tulek on su saatus“ (1987), mis algab värsiga „Vast ainult üks meil on see päris hull“. See, Juhan Liivi aineline tekst läheneb oma mõttearenduses Paul-Eerik Rummo luuletusele „Ikka Liivist mõteldes“. Eritlen Mihkelsoni luuletust võrdluses Rummo tekstiga ning üritan avada Mihkelsoni häält kultuuriloolisest sügavikust.


Ene-Reet Soovik: Küülikuaugust alla: Ene Mihkelsoni luule ruumid

Ene Mihkelsoni mälestustahvli avamisel 22. septembril kirjaniku maakodus Peedomäel peatusid sõnavõtjad keset füüsiliselt tajutavat sügismaastikku meenutuslikult Ene Mihkelsoni kohasuhetel ja tema loomingu kohasidususel. Ene Mihkelsoni varasema, Peedomäe-eelse luule ruumielemente on oma magistritöös põhjalikumalt käsitlenud Evelin Arust, kes kaardistas kodu ja võõrandumise temaatikast lähtudes Mihkelsoni esimese nelja luulekogu mälupilte ja emotsionaalseid maastikke. Ka olulised Ene Mihkelsoni luule üldistavamad käsitlused Arne Merilai, Hasso Krulli ja Aare Pilve sulest on üles ehitatud ruumiga seonduvatele ning erinevate ruumiosade piire moodustavatele või ületavatele mõistetele (siire, redel, veinilähker) toetudes. Ettekanne jätkaks seega Mihkelsoni luule ruumilisusele keskenduvat rida. Mihkelsoni luule ruumide kirjeldamisel võetakse appi Lewis Carrolli teostest tuttava, tegelikkusest inspireeritud, ent unenäolisena esitletava maailma parameetrid. Sellist representeerivat ja ka diskursiivset, taasesitavat ja sõnades loovat ruumi iseloomustavad 1) katkestused ning ootamatused nii ruumilises pidevuses kui ka ootuspärases tavaloogikas ja 2) tajuja positsiooni teisenev kohanemine nii nendega kui ka ruumi teiste asukatega; seesugust ruumi võivad 3) määratleda selles viibivad objektid samavõrra kui nende (sise)maastikuline kontekst ning 4) see ehitub märgataval määral üles intertekstuaalsete vahendite abil. Mihkelsoni puhul tundub olevat esiplaanil just konkreetse (reaalse) ja abstraktse (kujuteldava) ruumi üheaegne, lineaarsusele projitseerimatu kohalolu, mida võiks kõrvutada humanitaar- ja sotsiaalteadustes aset leidnud „ruumilise pöörde“ ühe teostaja Edward Soja „kolmasruumi“ mõistega.


Toomas Kiho: Ene Mihkelsoni ja Johnny B. Isotamme ühine ruum

Mäletan selgesti, nagu oleks see olnud eile. Nad tulid kumbki linna teisest otsast, mõlemad ühte tuppa. Ruum suitsune, hämar, kuid kirkalt intellektuaalne, valusalt. Mõned tubakased köhatused, naeratus silmanurgas. Olid need nüüd sigaretid või paberossid veel. Iseteadlikud mõlemad. Millegipärast ei meenu mulle nad seal ruumis korraga ja koos (kui, siis üle telefoni), ikka ühekaupa. Ühendavaks lüliks Ann Musta suuremõõduline portree, mille Johnny oli kuskilt saanud. Talle meeldis noori neidusid selle pildi all võõrustada. Ja istus ka Ene sama pildi all.
Hammasrataste vahelt olid mõlemad läbi tulnud. Seda väljendab – või pigem ikka lausa: sellest on tiine – nende looming, mis eri teid kaudu jõudnud eesti kirjanduse klassikasse, ja nende elu. Mõni mõistab Johnnyt, mõni Enet. Aeg mõistab mõlemat.
Johnny kirjutab: „KOLE ON SEE ORJA HOMMIK / teopoisi päeva algus“. Ene kirjutab: „Mu päevatöö on read mu päevatöö on vari“, ning Johnny: „luuletamine pole yldse töö / ytlen mina johnny b“. Kas mõistab üks teist, teine üht? Johnny kirjutab: „SINA OLED MINUS / ja mina olen sinus / ja kokku me nimi on / ar mas tus“. Ene kirjutab: „Minu aeg on sinu aja sees / ja sina ulatud algusse / laiumine teeb valu / sügavaks“. Johnny: „OLEN YKSINDA HANGEDE KESKEL / ja ymberringi on talv / kui kaua see jääaeg veel kestab / kui kaua kui kaua kui kaua“, Ene kirjutab: „Tuisu keskele ma ehitasin maja / majal olid tuisust seinad / lund sadas kogu aja“. Meie teame, Johnnyl talv ei saagi otsa, Enel saab. Meie, oleme ju kirjanduskonverentsil, teame. Aga nemad teavad meist, kirjanduskonverentslastest, ka, ja ütlevad. Ene: „Maha müün su valu ja kannatused / tükeldan need read kord keegi teine sõlmib kimpu / ja viskab vaikusesse tagasi…“. Johnny: „LAULUD LÄKSID LUUSIMA / mööda maanteid matkama …/ hallid hundid hulguvad / ymber maja jättes jälgi / kriitikud ja literaadid / saamamehed grafomaanid / kisuvad su pärandust / kehva rauga varandust“.
Aga on võimalik ka otseosundus nende kahe hilisklassiku vahel; lõik Johnny elutööst, kus ta kirjutab Enest, ja nimelt nii: „MIHKELSON, Ene. 21. X 1944 Vil Imavere v Tamme k-s. Taluom Heino M. (langes metsavennana). Rägavere 7-kl. k 1952–53, Karitsa 7-kl. k 1953–59, Rakv intern. k 1959– 63, TRÜ e filol 1963– 68. Võnnu kk õp 1968–69, kirj.muus-i teadur 1969–79, TRÜ sotsiol. laboris 1979–81, vabakuts Trt-s 1981–, ENõukKirjL 1979. Kirjanik. ENE2, EKrL, ENE2(14)“.
Vahel on Ene niisiis ka allikaks. Johnnyle. Ja on Johnny olnud allikaks Enele, katkuhauale, Ahasveerusele... Ja Akadeemia suitsune toimetus on olnud veidi ruumiks mõlemale. Johnnyle. Enele. Üks saanuks täna 80, teine ülehomme 75.


Marju Taukar, Joosep Susi: Lüürilisuse ja narratiivsuse vastastikmõju Ene Mihkelsoni luules. Kvantitatiivne uurimus

Kui Ene Mihkelsoni varased luulekogud koosnevad pea eranditult tugeva lüürilisuse ning nõrga narratiivsusega luuletustest, siis eeskätt alates 1980. aastate lõpust hakkavad üha enam esile kerkima eri tüüpi ja eri tasanditel esinevad mikronarratiivid, näitamise ja jutustamise ambivalentne ning sageli teineteist tingiv suhe. Kusjuures narratiivsuse tugevnemine ei too enamasti kaasa lüürilisuse nõrgenemist.
Jälgime uurimuses Mihkelsoni luules esile kerkivaid olulisemaid teisenemisi kvantitatiivselt: määratleme nihked statistiliste näitajate põhjal, keskendudes esmajoones lüürilisus-narratiivsus teljega haakuvatele tunnustele. Võtame vaatluse alla Mihkelsoni 11 luulekogu (1978–2010) ja peamiselt järgmised kategooriad: ajavormid (eriti diskursuse ja loo aja vaheldumine), sõnaliigid ja nende relatiivne sagedus (eriti aja- ja kohamääruste kasutamine), erinevad sagedusloendid sõnadest, sõnaliigimitmikest ja tähemitmikest. Uurimus järgib hermeneutilise ringi printsiipi. Hindame n-ö mehaaniliselt kõikide kogude kõikide luuletuste lüürilisust/narratiivsust ning vaatleme neidsamu tunnuseid ka digitaalselt (kasutame arvutistilistika ja korpuslingvistika meetodeid).
Seda, et kvantitatiivne eritlus on Mihkelsoni luule puhul töövõimeline, ilmestab juba lihtne klasteranalüüs, algelised sõnaloendid, mis annavad aimu, et Mihkelsoni luules on toimunud järkjärgulised muutused. Nõnda joonistub välja omamoodi laiem lineaarselt kulgev lugu kogu Mihkelsoni luule ulatuses.


Kristiine Kikas: Olekud ja olematused

Ene Mihkelsoni varajast luulet peeti selle avaldamisaegadel ligipääsmatuks ja leiti, et sellega on raske suhestuda. Esimese proosateose ilmumine pakkus senini krüpteerituks jäänud luule tõlgendamiseks eelteadmise arheloost, mis kordub tema kõigis kuues romaanis – s.o. tüüpilise okupatsiooniaegseid repressioone kogenud eestlase loost (Mihkelson), mis esimeses kolmes romaanis on pigem perekonnalugu ja lubab ühiskondlikku tausta vaid aimata (Laanes). Luulega ehk samaväärseks mõistatuseks osutus lugejaile-kriitikuile romaan „Korter”, mille puhul jääb hoolimata arheloost teose „mõistmise monopol” (Veidemann) ka korduval lugemisel autori kätte. Teose teeb keeruliseks selle aluseks olev asesõnaline olekute ja olematuste rägastik, mis raskendab ühiskorteri asukate ja nende külaliste piiritlemist. Kõikide tegelaste summa on justkui mingi kogum, mis ei näi olevat korter, vaid ebaisikuline „mina”. Et „minade”, „sinade” ja „temade” paljusus on märgatav ka Mihkelsoni luules, vaatlebki ettekanne tema kolmandat kogu „Algolekud” läbi samalaadse umbmäärase „asesõnalise ühtsuse” (Mihkelson) ning küsib, milliseid tõlgendusi selline lähenemine võimaldab.


Henrik Sova: Ene Mihkelsoni romaanide pragmatistlik semantika

Oma ettekandes esitan ja põhjendan hüpoteesi, et Ene Mihkelsoni proosas ilmnev keelefilosoofiline positsioon maailma ja keele vahekorra kohta kuulub mitte-representatsioonilisse semantikasse. Sedalaadi semantika peamiseks vooluks on pragmatistlikud tähendusteooriad. Nende teooriate järgi ei esita kirjeldavad laused mitte maailma, vaid lausete tähendus tuleneb sellest, kuidas lauseid ja sõnu vastava keelekogukonna praktikas kasutatakse seatud eesmärkide saavutamiseks. Nii näiteks ei tähenda väljendus „maailm on selline, et ...“ seda, et pakutakse välja mõni objektiivne maailmakirjeldus, vaid selle väljenduse mõte on pigem näiteks meenutada, et oleme vastava kirjelduse kogukonnas vaike-eeldusena omaks võtnud, sest see aitab meil saavutada püstitatud eesmärke.
Oma ettekandes toon Mihkelsoni loomingust konkreetseid näited selle kohta, kuidas mitterepresentatsioonilise semantika paradigmat kinnistatakse nii üldisema sisu tasandil kui ka kindlate poeetiliste võtete abil. Üldisema sisu tasandil toetab seda keelefilosoofilist hüpoteesi Mihkelsoni tekstide rõhuasetus sellele, et minevik (või trauma või identiteet) on kättesaadav ainult kirjeldusparadigmade (meenutused ja usutlused, kirjad, arhiivimaterjalid, fotod jne) kaudu. Keskmes pole mitte minevik ise, vaid ikka mineviku meenutamis- ja püüdmiskatsed. Minevik ei anna ennast kunagi niisama lihtsalt kätte, vaid alati tuleb tungida läbi kirjelduskihtide – ja seejuures on oluline just see, et läbi ei õnnestugi tungida, alati takerdutakse ühte või teise kihti. Seda kimbatust läbivalt esile tõstes nenditakse paratamatust, et maailm pole sõltumatult ligipääsetav ja seega ei saagi kõikvõimalikud kirjeldused meile esitada sõltumatut pärismaailma. Seda paratamatust rõhutades kinnistatakse pragmatistlikku alternatiivi, et (mineviku)kirjeldused saavad olla tähenduslikud ainult kunatiste keelekasutuspraktikate raames.
Sama kimbatust markeerivad Mihkelsoni tekstides laialt levinud poeetilised võtted nagu mitmehäälsus ja semantilised tõusud. Viimasega pean ma silmas seda, et semantilise sõnavara abil adresseeritakse objekttasandi kirjeldusi. Seeläbi õõnestatakse objekttasandi kirjeldava sõnavara iseseisvust ja juurutatakse umbusklikku hoiakut kirjelduse adekvaatsuse ja isegi tähenduslikkuse suhtes. Kahtluse alla seatakse keele autonoomne representatiivne võimekus ja kõhkluse tühimikku valgub pragmatistlik keelekasutajate keskne semantika. Niisiis, rohkete semantiliste tõusudega aktiveeritakse semantiline taustsüsteem, kus pealtnäha neutraalne maailmakirjeldus saab tähenduslikuks vaid seeläbi, millist semantilist rolli see kirjeldus mängib kogukonna keelemängus.
Pragmatistlik semantika seab ka kindlad tingimused Mihkelsoni tekstide sisu tõlgendamiseks. Mihkelsoni loomingut on iseloomustatud kui mälu-, trauma- või (rahvus)identiteedikirjandust. Ma leian, et Mihkelsoni teostes kehtestatud semantiline taustsüsteem sunnib meid tunnistama, et minevik, trauma või identiteet pole midagi sellist, mida maailmast objektiivselt avastada, üles leida ja kogeda, vaid need kehtestatakse keelekasutajate kogukonnas parasjagu omaks võetud kirjeldusideoloogiate abil. Lõpetan ettekande mõtisklusega, et see viib meid kokkuvõttes järelduseni, et Mihkelsoni loomingut võiks iseloomustada kui eksistentsiaalset vastutus-kirjandust.


Agnes Neier: Ekfraas „Ahasveeruse unes“

Ene Mihkelsoni 2001. aastal ilmunud romaan „Ahasveeruse uni“ ei sisalda füüsilisel kujul ühtegi fotograafilist kujutist. Ometi on fotod teoses kohal pidevalt ja mitmel tasandil – neid tehakse, neid hoitakse käes, neid vaadeldakse. Ekfraatilised tekstikatked, mis kirjeldavad fotosid, funktsioneerivad Mihkelsoni teoses eelkõige traumaatilist ajalugu ja olevikku kokku siduvate elementidena. Sealjuures ei ole fotod teoses objektiivsed objektid või ajaloolise tõe tunnistajad. Ka Eneken Laanes väidab, et „Ahasveeruse unes“ toimivad fotod pigem lühist tekitavate mäluinstrumentidena (Laanes 2009: 187).
Tõsiasi, et fotod ei anna meile objektiivset pilku minevikku, kajab vastu ka mõiste „ekfraas“ radikaalsemas ümbermõtestamises. Nimelt on viimastel aastatel üha enam hakatud tähelepanu pöörama ekfraasi tõlgitsuslikule protsessile ja seeläbi ka kunstiteose mitmekordsele vahendamisele. Kui varasemalt määratleti ekfraasi kui visuaalse representatsiooni verbaalset representatsiooni (Wagner, Heffernan), siis nüüd asetatakse kesksele kohale ka selles protsessis osalejad. Nii tõuseb esile pildi autor, teksti jutustaja, pildi vaataja (kelle vahendusele on kujutis fokaliseeritud) ning lugeja. Keskseks küsimuseks muutub see, kelle perspektiivist pilti näidatakse, kuidas positsioneeritakse vaataja ning mis asetatakse pildil fookusesse. Sellise rõhuasetuse kaudu selgub, et ekfraas ei ütlegi midagi tegelikult mitte nii palju konkreetse visuaalse teose kohta, vaid pigem sellega suhestuja kohta.
Selline ekfraasi määratlus avab uusi aspekte ka „Ahasveeruse unes“, kus pilte vahendab lugejaile püsivalt ebausaldusväärne jutustaja. Oluline on, et antud teose puhul on tegemist mõttelise ekfraasiga, mille puhul lugejail puudub konkreetne visuaalne referent. See tähendab, et pilt, mis jõuab lugejani, on täiesti sõltuv sellest, mida jutustaja otsustab pildi kohta öelda. Nii võib näha, kuidas Mihkelsoni jutustaja ontoloogiline ambivalentsus on peegeldatud selles, kuidas teoses käsitletakse fotosid ja nende tõeväärtust. „Ahasveeruse uni“ ei saa ega tahagi näidata, kuidas minevikusündmused tegelikult aset leidsid, vaid rõhutab justnimelt seda, et me ei saa kunagi täpselt teada, kuidas asjad olid. Ekfraasi kasutamine muutub seega märgiliseks ning süvendab (vastupidiselt oodatule) püsivat ebausaldusväärsust veelgi enam.


Indrek Ojam: Jutustuse lõhustumine Ene Mihkelsoni romaanide kõrgmodernismis

Ene Mihkelsoni proosaretseptsioon on nõukogudejärgses eesti kultuuris olnud rikkalik, kuid kaugeltki mitte nende teoste poeetilis-tekstuaalset raskust ja potentsiaalsusi ammendav. Minu seisukoht on, et Mihkelsoni loomingut tuleks kõrvutada teiste modernistidega, kes on oma töös vastandunud jõuliselt kõikidele kirjanduslikele konventsioonidele ja otsinud aastakümneid oma kunstilist keelt, mis vastaks nende individuaalsele kogemusele, hüljates vajadusel selge ja üheselt mõistetava jutustuse nõude (nt Vaino Vahing, Madis Kõiv Eestis või W.G. Sebald sakslaste seas, kelle looming asetub Mihkelsoniga resonantsi ka teatava laiema sõjajärgse kogemuse sarnasuse kaudu). Mihkelsoni sügav individuaalsus on aga saanud paradoksaalselt väga kommunikatiivseks tänu märksõnale (mis pärineb Mihkelsonilt endalt) „läbi isiku põhja kirjutamine“ ja viitab justkui oma vaatepunkti piiratuse ületamisele süvenemise, kirjandusliku töö jõul. Sarnane mõttekäik leidub ka Madis Kõivu essees „Subjektiivsuse objektiivsusest“, kus ta spekuleerib tõelise realistlikkuse saavutamise võimaluse üle, mis tõukuksid oma subjektiivsusest kogemuse põhja süvenemise kaudu.
Minu ettekande ja tulevikus valmiva artikli eesmärk on naasta Mihkelsoni romaani teksti juurde, et otsida tema poeetika uut tihedat kirjeldust. Kirjandusteaduse traditsiooniliste analüütiliste mõistetega nagu „süžee“ ja „faabula“ eristus või parataksise ja hüpotaksise vastandamine on see raske. Põhjuseks on Mihkelsoni eripärane loomemeetod, milles tavamõistes süžee, jutustus või tegelaskond küll eksisteerib, kuid virtuaalse sõrestikuna, millega suhestutakse kirjutuse kui protsessi enese intensiivsuse kaudu. Fragmendid ning olemuslikult lahtised ja lahenduseta probleemid on alus, millest Ene Mihkelsoni kirjutus näib ammutavat. Niisuguse kirjutusmeetodi mõjul lõhustub loo süžee (mis varasemates jutustustes „Matsi põhi“ ja „Kuju keset väljakut“ oli veel jälgitav kõige tavalisemal, kolmanda isiku tasemel) Mihkelsoni romaanides „Nime vaev“ ja „Ahasveeruse uni“.


Johanna Ross: Ühiskorteri naised: Mihkelson ja Grekova

Ettekandes tõmban paralleeli eesti kirjaniku Ene Mihkelsoni 1985. aasta romaani „Korter“ ja vene kirjaniku I. Grekova 1979. aasta romaani „Leselaev“ („Вдовий пароход“) vahele. Mõlemad tekstid kirjeldavad elu peamiselt naiste asustatud (nõukogude) ühiskorteris ja heidavad mälestuskatkete kaudu valgust eri naistegelaste minevikule, nende lugudele. Juba romaanide pealkirjad osutavad, et (ühis)korter ei ole juhuslik kuliss tegevusele, vaid teose keskne kujund – ka Grekova leselaev on korteri metafoor.
Ühiskorteri mõistet omakorda on kasutatud kogu nõukogude elu metafoorina. Esmane konnotatsioon on negatiivne: elatakse läbisegi kitsal pinnal koos võõrastega, puudu on privaatsusest. See tuleb esile ka mõlemas vaadeldavas romaanis. Jõuliselt esildub motiiv sellest, kuidas ühiselu tingimustes tekib kõrgendatud tundlikkus kaaselanike tegemiste, käimiste, mõtete ja tunnete suhtes, nii et inimene kaotab iseenese. Teisalt loob see tundlikkus ka lähedust, tekib omamoodi pseudoperekond inimestele, kellel teistsugust peret ei ole või kes on selle kaotanud. Mõlemas romaanis on olulisel kohal emaks olemine ja emadussuhted ühiskorteri tingimustes, kuid teema lahendatakse erinevalt.